Piinlikud lood

Mõtlesin kaua, et kas ma ikka räägin teile selliseid lugusid ka, kus ma olen natuke noh nagu läbi kukkunud või nii... Või räägin ja kirjutangi ainult sellest, kui ilus, tark ja imeline ma olen. Ja siis ma otsustasin, et elu ei ole ju ainult õnnestumised ja rõõm, vahest lähevad asjad natuke nihu ka ja sellest rääkida on OK. Teil läheb vahest ju ka mõni asi pahasti...
Mul on paar lugu küll, mida meenutades ma tahaks punastada kui oskaks.
Näiteks ükskord, kui ma olin väga -väga ülemeelik (hulluhoos, nagu mu Perenaine armastab sellisel puhul ütelda), tuli mul kakahäda. Lastel ikka juhtub selliseid asju. Aga kuna mul oli mängima tagasi kole kiire no siis ma vist ei oodanud kastis päris protsessi lõpuni vms ja kihutasin hullama tagasi. Mõne aja pärast hakkas Perenaine kahtlaselt tihti ninaga tõmbama ja muudkui pinnis mind, et Nööp, kakasid kuskile või??? Ma ei teadnud sest midagi. Aga Perenaisel on nina nagu hurdakoeral (kahjuks, tuleb tunnistada), käis muudkui kahtlustava näoga mööda korterit ringi ja vedas ninaga. Ei pidanud isegi paljuks taskulampi võtta ja voodi ning kapi alla vaadata, et järsku tuleb sealt see imelik lõhn. Aga ei leidnud ta sealt midagi. Hais aga ei kadunud kuskile, justkui tugevamaks läks hoopis.
Ja siis tegin ma strateegilise vea- keksisin Perenaise silma all laual...pepu tema poole... Ja siis ta karjatas- sul on tahumik kõige ehtsamas s...s!!!! Sellel hetkel oli mul selge, et pidu ja mäng on seks puhuks läbi...
Perenaine krabas mul tutist kinni ja suundus hoogsal sammul vannitoa poole, see aga tähendab ALATI jama. Ma hakkasin igaks juhuks poole tee peal juba karjuma, lootuses et näiteks Naabritädi ehk kuuleb ja tuleb päästab mu selle metsalise käest ära. Aga tutkitki! Perenaine keeras vee jooksma, timmis soojuse parajaks ja, oh alandust, pesi mu pepu puhtaks. Ma küünistasin ja hammustasin nagu jõudsin, ausõna aga no kas sa tugevama vastu saad... Peale pesu keeras Perenaine mu käteräti sisse ja kuivatas ära ka, ise muudkui õiendas, et tüdrukud peavad seda kakamise asja ikka kuidagi väheke hoolikamalt ajama. Jummal, egas ma meelega!!!
Aga hais oli toas ikka alles. Ja siis avastas Perenaine vaibalt sellised piisi-piiisikesed "rosinalaadsed tooted" mis suure tõenäosusega olid mul pepust pudenenud.
Perenaine ohkas, pani kõik lambid põlema, tõi vannitoast terve hulga igasuguseid pudeleid ja muudkui küüris ja nühkis. Mul oli täitsa piinlik kohe...
Aga tuba sai korda, pepu kuivas ära ja me olime jälle sõbrad.

Või siis hoopis piinlik lugu, kuidas ma vetsupotti kukkusin. See oli enne seda imelikku konverentsil-käimise lugu, kui Perenaine asutas kodust ära minema ja tegi mu liivakasti enne korda. Noppis kakajunne vetsupotti noh. Ja kaas oli lahti. A ma unustasin suures ringikihutamise hoos selle pisiasja ära. Ma olen enne ka hooga vetsupoti kaane peale hüpanud, et paremini näha oleks kuidas Perenaine näiteks hambaid peseb.
Seekord ma võtsin köögist kohe hea hoo, et oleks ilus lend ja efektne maandumine. Oh, oleks ma vaid teadnud, KUI efektne see kõik välja kukub! Juba lennu lõpufaasis sain ma aru, et jama on, sest tuttavat valget pinda jalge all ei olnud, hoopis vesi läikis potipõhjas. Nii ma siis plartsatasingi igasuguse väärikuseta potti (jumal tänatud, et seda polnud vahetult enne keegi kasutanud!) ja lendasin sealt sekundi murdosa jooksul jälle välja, eirates igasuguseid füüsikaseadusi ja gravitatsiooni.  Perenaine, alatu hing, muidugi naeris nii, et oleks peaaegu püksi pissinud. Aga tõi välja juba tuttava rätiku, kuivatas mu ära ja lohutas ka.
Või lugu, kuidas ma voodis magamisega vahele jäin. Üldiselt on see meil kõvasti keelatud. Aga kui Perenaine on tööl, siis olen majas perenaine ju mina, loogiline, kas pole?! Ja ma kasutan kõiki võimalusi elu mõnusaks teha. Ühel päeval, kui ma olin parajasti tegemas oma kosutavat pealelõunauinakut (noh et õhtuks oleks ma hästi välja puhanud) tuli Perenaine ootamatult koju. Täiesti valel ajal, ma peaks mainima. Ärkasin ma selle peale, kui ta seisis magamistoas ja vaatas, kuidas ma tema patjade vahel lösutan. Puhta piinlik lugu. Aga õnneks ta ei riielnud, ütles hoopis, et ma olen kraade ja et tüdrukud nii ei tee.
Kui te nüüd küsite, et miks sihuke udune pilt on, siis me jõuame tänase piinliku looni. Perenaine tõmbas parasjagu pilte telefonist arvutisse ja mina keksisisn arvuti klaviatuuri peal ja oskasin vajutada mingit klahvi, mis kõik pildid telefonist kustutas ENNE, kui need arvutisse jõudsid. Nii et suht paha lugu juhtus. Kole piinlik on... Aga ehk Perenaine annab andeks (praegu ta istub magamistoas ja uks on kinni) mingil ajal. Ma ei julge ukse taga näu ka käia tegemas, las rahuneb veidi ;)
Täna pean ma katsuma ikka väga hea kass olla, et mitte mingit uut jama endale kaela tõmmata.

Comments

  1. Oi, kuidas ma naersin seda lugedes. Ja siis veel naersime mehega koos, kui talle ette lugesin. No ma ei saanudki vahel edasi lugeda, sest silmad olid märjad ja ma sain naermisest astmahoo, aga see läks õnneks kohe üle. Sa oled üks väga armas Nööbike! Meie armastame väga kasse, aga minu allergia tõttu ei saa me kiisut endale koju tuua. Ootame su uusi lugusid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on väga kahju, et sa astmahoo said. Aga tore jälle on see, et see ei olnud raske ja et sa naersid. Ma ikka püüan sama moodi edasi lammutada, et kõigil oleks tore ja et Perenaine igavlema ei peaks.
      Tervitustega Nööp

      Delete

Post a Comment

Popular Posts