Tere!

Kannatasin mis ma kannatasin, aga enam ei suuda. See tegelane, kelle juures ma elan, see muudkui kirjutab midagi oma arvutis. Miks siis mina ei või- ega ma mingi vilets pole!

Aga alustame algusest, nagu viisakatele kohane.
Tere, minu nimi on Nööp. Ma olen kassilaps. Ega ma väga täpselt ei tea, aga arstitädi arvas, et ma olen sündinud umbes esimese augusti paiku- seega olen ma täna umbes kahe ja poole kuune.
Oma emmet ma väga ei mäleta, sest ma kadusin ära...
Kadusin mingi külma põranda peale, kus oli külm ja hirmus ja kõht läks ka kole tühjaks ja muidu oli ka natuke kole olla.
Ja siis tulid Inimesed. Nad olid alguses natuke pahased, kui nad mind nägid. Ma ei tea miks, ma olin ju niiiii ilus. No tõsi, ma susisesin natuke nende peale... Inimesed võtsid telefonid ja helistasid ja rääkisid kole kõva häälega mingist PROBLEEMIST. Mul hakkas hirm.
 Aga Inimesed olid ikka head ka, sest kuskilt tõid nad ühe väikese karbi ja mingi pehme asja ja panid mu sinna karpi. Kohe hakkas natuke soojem ja enam polnud nii hirmus ka. Tundus, et elu polegi enam nii kohutav. Ainult emme järgi igatsesin ma hirmsasti ja nii lasingi ma igaks juhuks nutujoru valla.
Ja siis tuli veel üks Inimene. Vaatas mind selles karbis ja tegi mingit hästi ninnunännu häält ja võttis mu sülle ja ütles, et ma olen NIIII ilus ja et ma olen Nööp ja et meie läheme nüüd koju. Mul tuli selle peale kohe kergendusohe ja uni ka.
Nii moodi ma saingi endale selle Päris Oma Inimese. Minu inimene polnud endale kunagi kassi tahtnud (loll, eksju!) aga nüüd tulin mina ja võtsin ta lihtsalt endale.
Ja siis läks lahti- ta pakkus mulle mingit valget asja. Ma natuke lipmsisin, aga ega see mulle väga ei maitsenud. Ma tahtsin midagi toekamat või siis hoopis oma emmet ja tissi... aga emmet polnud.
Päris õhtul taipas ta mulle liha ka pakkuda ja see maistes mulle üsna väga hästi kohe.

See oli esimesel päeval oma uues kodus, ma olen siin ikka väga titt (praegu olen ma palju-palju suurem)

Oijah. Ega seda Oma Inimest kassipidajaks õpetada pole olnud kerge töö. Kohati on ta ikka üsna juhm. Pakub mulle mingeid imelikke sööke- siis pean ma kausi kõrval kraapima, et ta aru saaks, et see ei maitse mulle.
Aga see on tore, et ta lubab mul enda peal magada ja isegi natuke näksida ennast, kui mul musiisu peale tuleb. Aga ainult natuke, sest kui ma väga hoogu lähen oma armastuse näitamisega vot siis ta pahandab mu peale ja vahest lükkab sülest isegi maha.
Ainult ööseks oma voodisse ei luba. Niimoodi ma peangi hommikul magamistoa ukse taga tasakesi mäu ja mäu tegema, et ta mu sinna sisse laseks.
Aga muidu olen ma südametemurdja. Kõik, kes mind näinud on räägivad, et ma olen väga ilus ja et kolmevärvilised on õnnekassid ja et mul on vedanud. Mismõttes MUL on vedanud??? TAL on vedanud, et ma ta endale võtsin!
Tegelikult olen ma väga palju õppinud selle aja jooksul, kui me koos oleme- ma oskan hüpata toolilt aknalauale ja seal aknast välja vaadata. Teate, akna taga lendavad mingid suured ja ohtlikud loomad...
Inimene pani mulle aknalauale padja ka, et mul mõnus oleks teda koju oodata.

Ja täna tuli aknalauale veel üks vaas lilledega- ikka selleks, et mul ilusam oleks.

Vot sihukesed lood on minuga. Ma pean nüüd minema, sest mulle tundub, et Minu Inimene sütib ennast kuduma- seda ei saa küll lubada, sest kogu tähelepanu peab olema minul. Ma olen ju nii ilus ja pehme ja karvane ja musi- Inimene ütleb seda mulle kogu aeg, et ma olen Kallis Kass.
Tsau praegu!