Koos, alati koos

Arvestades mu Perenaise üldist abitust olen ma otsustanud, et valvan ja turvan teda igal sammul. No vähemasti siis, kui ta kodus on. Tööle ta mind kaasa ei võta, seega seal käib ta omavastutusel.
Aga kui on kodus, siis ainult minu valvsa silma all!
Kui köögis süüa tegemas, siis koos, kahekeski. Ja kui mu kõvahäälse meeldetuletuse peale kohe sülle ei saa, siis ma hüppan. Hüppan Perenaise pluusikülge kinni ja ise ronin talle õlale, sest lõppude lõpuks tahan ma näha, mida ta teeb ja põrandalt pole vaade just parim.
 Kui vetsus, siis kahekesi. Ta püüab seal muidugi üksi käia aga ma lärman niikaua ukse taga, kuni ta mu sisse laseb. Inime võiks ju aru saada, et vetsus valitsevad ohud- meenutagem seda lugu, kuidas ma potti kukkusin. Selline asi võib vabalt ka Perenaise endaga juhtuda, kui ma teda ei kaitseks.
Duši all käimisega on lood kah kirjud. Ma olen päris kindel , et mind vanni ei panda, alles siis, kui Perenaine on porgandpaljas ja dušikardina taha kaob.  Aga siis ma ju ei näe teda! Alati olen arvanud, et vanniaugust võib kesiganes alla minna...No nii igaks juhuks ma siis tõusen tagajalgadele ja vaatan hoolsalt üle vanniääre, et kõik ikka korras oleks.
Ma pean kuidagi veel välja mõtlema selle, kuidas igale poole Perenaisega kaasa minna, sest kodus on üksi küll tore aga koos Minu Perenaisega on ikka ägedam. Kasvõi see, kui mõnus on hommikul närida unise Perenaise varbaid...

Muide, kõik need pildid netis, mis kujutavad olukordi, kus kassid midagi teevad- see kõik on puhas tõde, küll mina juba tean ;)

Comments

Popular Posts