Kes kakas põrandale?
Ausõna, mina ei kakanud!!! Tehnilises mõttes küll nii juhtus aga ilma mingisuguse tahtluseta, ausõna!
Lugu juhtus pühapäeva õhtul (mulle kohe ei meeldi need pühapäeva õhtud- alati on mingi jama) ja me olime Perenaisega täielikus harmoonias ja armastuses. Keegi ei olnud kellegi peale kuri ega solvunud ega midagi sellist.
Lihtsalt ma läksin oma kastimajja kakale ja ... no ja siis jäi vist midagi mulle tagumiku külge... No ega mina ka täpselt ei tea. Sest kui ma liivakastist välja tulin, siis mul oli sihuke TUNNE, et midagi nagu oleks valesti. Aga võibolla ei ole ka. No ja siis ma igaks juhuks "kelgutasin" tagumikuga mööda vaipa natuke.
No ja siis see miski pudenes minu ja Perenaise ülimaks imestuseks meie mõlema silme all vaibale. Ausõna, me mõlemad olime sügavaimas imestuses, kui mingi pisike pruun kakajunnikribalas järsku vaibal oli. Nagu ufod oleks toonud... Appi, mul oli niiiii piinlik, et ma kõigepelt palusin Perenaise käest andeks ja siis tõmbasin käpaga vaipa peale ka nagu korralikule kassile kohane ja siis läksin ma igaks juhuks kapi alla peitu, häbenema
Õnneks, ma rõhutan ÕNNEKS oli Perenaine sellel hetkel toas ja nägi seda müsteerumi oma silmaga pealt, sest kuidas ma muidu oleks talle selgeks teinud, et ma ei kakaknud põrandale vaid see lihtsalt juhtus nii. Ma oleksin istunud aegade lõpuni vetsus arestis ma arvan. Kui varjupaika poleks viidud... UUH!!!
Perenaise nägu oli muidugi äge :D Sihuke tunne oli, et kohe kukuvad silmamunad põrandale puruks. Aga ta ei riielnud minuga üldse, ütles ainult et "NÖÖP???!!! Mis see on???" ja siis ütles ta veel, et ma olen ta karmavõlg ja et eelmisest karmavõlast sai ta lahti ja kohe tuli uus asemele.
No mis mina sinna teha saan, et nii on...
Selle kõige kõrval on ju tühiasi see, kuidas ma hommikul näpatud singitüki Perenaisele voodi ette viisin ;) Nii hea on võtta, kui varud on :)
Arusaadavatel põhjustel junnist pilti pole.
Lugu juhtus pühapäeva õhtul (mulle kohe ei meeldi need pühapäeva õhtud- alati on mingi jama) ja me olime Perenaisega täielikus harmoonias ja armastuses. Keegi ei olnud kellegi peale kuri ega solvunud ega midagi sellist.
Lihtsalt ma läksin oma kastimajja kakale ja ... no ja siis jäi vist midagi mulle tagumiku külge... No ega mina ka täpselt ei tea. Sest kui ma liivakastist välja tulin, siis mul oli sihuke TUNNE, et midagi nagu oleks valesti. Aga võibolla ei ole ka. No ja siis ma igaks juhuks "kelgutasin" tagumikuga mööda vaipa natuke.
No ja siis see miski pudenes minu ja Perenaise ülimaks imestuseks meie mõlema silme all vaibale. Ausõna, me mõlemad olime sügavaimas imestuses, kui mingi pisike pruun kakajunnikribalas järsku vaibal oli. Nagu ufod oleks toonud... Appi, mul oli niiiii piinlik, et ma kõigepelt palusin Perenaise käest andeks ja siis tõmbasin käpaga vaipa peale ka nagu korralikule kassile kohane ja siis läksin ma igaks juhuks kapi alla peitu, häbenema
Õnneks, ma rõhutan ÕNNEKS oli Perenaine sellel hetkel toas ja nägi seda müsteerumi oma silmaga pealt, sest kuidas ma muidu oleks talle selgeks teinud, et ma ei kakaknud põrandale vaid see lihtsalt juhtus nii. Ma oleksin istunud aegade lõpuni vetsus arestis ma arvan. Kui varjupaika poleks viidud... UUH!!!
Perenaise nägu oli muidugi äge :D Sihuke tunne oli, et kohe kukuvad silmamunad põrandale puruks. Aga ta ei riielnud minuga üldse, ütles ainult et "NÖÖP???!!! Mis see on???" ja siis ütles ta veel, et ma olen ta karmavõlg ja et eelmisest karmavõlast sai ta lahti ja kohe tuli uus asemele.
No mis mina sinna teha saan, et nii on...
Selle kõige kõrval on ju tühiasi see, kuidas ma hommikul näpatud singitüki Perenaisele voodi ette viisin ;) Nii hea on võtta, kui varud on :)
Arusaadavatel põhjustel junnist pilti pole.
Comments
Post a Comment