Kevadetervitused

Hei jälle üle pika aja!
Ega mul midagi väga erilist kirjutada pole aga ma tahan teile rääkida õues käimisest (jah, jälle) Ma vist ikka natuke eksisin selles osas, et õues on jäka. Tegelikult ei ole.
Asi algas sellest, et ilmad läksid soojaks ja Perenaine hakkas akent rohkem lahti tegema ja kuna ta on internetist lugenud, et igal aastal saab seljaaju vigastuse või poob ennast üles või juhtub veel midagi koledat päris mitmekümne või mitmesaja kassikesega, siis arvata on, meie majas toimub akna avamine ainult peaaegu et politsei valve all. Tuulutusasendisse meil akent ei panda, ikka igasugu ohtude pärast. Seega aken tehakse päris lahti ja loomulikult hakkasin ma aknal uudistamas käima ja tuleb tunnistada, et ongi ikka päris huvitav. Ohutu(m) on ka, autosid kaugemalt-kõrgemalt vaadata ja lindude peale uriseda on ikka julgem tunne, kui tead, et päästev voodialune on üsna lähedal.
Ühel päeval ma peaaegu kukkusin aknast alla ka aga õnneks elame me madalas majas ja midagi hullu poleks juhtunud aga ma natuke ikka ehmatasin küll. Olin ehmatanud tervelt paar minutit!
No ja siis on meie majal veel rõdu, seal on lillepotid ja pingid ja NAabritädi armastab seal kohvi joomas käia. Ma alguses ei tahtnud seal üldse olla aga nüüd ma pean seal käima, oma lõhna tuleb ju sinna panna, sest muidu ei tea keegi, kes on rõdu omanik ja peremees(naine). Rõdul on ka äge. Kõrge ja julge ja tuul sasib nii kenasti mu uhket kasukat.
Aga täna oli nii tore ja soe ilm, et Perenaine viis mu päris õue, muru peale. Oi seal oli huvitav!
NIIII palju lõhnu ja mingeid tiivulisi pisiloomi, keda oli nii äge taga ajada. Ühesõnaga- on selgunud, et ma eksisin- õues on tore. Loodetavasti laseb mu Perenaine mind mõnikord veel õue uudistama