Nüüd see siis juhtuski

Kõiges on süüdi loomulikult Perenaine. Mis ta siis tegi akna lahti, kui ma aknalaual kõigest hingest karjusin ja käpaga aknalinki kraapisin.
Ühesõnaga- mulle meeldib hommikuti peale Perenaisega musitamist ja kallistamist natuke aknalaual kärbseid püüda ja lindude peale uriseda ja päikesejänkuga mängida. Ja kuna Perenaine teeb akna lahti ka, siis pole mingit põhjust, et ma seda teha ei võiks. Mida päev edasi, seda julgemaks ma seal vihmaplekil keksides läksin...
No ja täna hommikul see siis juhtuski. Oli nõme ja ülbe porikärbes ja julge mina. Krabin, lühike kuid hirmus õhulend ja rohutuust. Mulle õues väga ei meeldi, seda te teate ja ma olin ikka üsna ehmunud, kui avastasin, et ma olen päris-päris üksinda õues, ilma Perenaiseta.
Aga õnneks armastab Perenaine mind koledal kombel ja enne, kui mul suurem hirm peale tulla jõudis oli Perenaine juba aknal ja hüüdis mulle imestunud näo ja häälega, et "ohmukene, seisa seal, kus sa oled, ma tulen ja toon su tuppa!!!" Ma olin niiii hea kass, et ei liigutanud ka seni, kuni Perenaine-päästeametnik kohale jõudis.
Aga aknal on ikka vahva, võibolla olen ma edaspidi natuke ettevaatlikum. Olge teie ka ettevaatlikud, kui te näiteks aknalauale ronite akent pesema. Ma ei usu, et te oskate sama elegantselt lennata nagu mina ;)