Kevad
Palun, kas keegi võiks minu hullule Perenaisele öelda, et mina olen toakass? TOAKASS tähendab seda, et ei ole vaja mind vedada õue kevadet vaatama!
Täna lehvis Perenaine töölt koju, sall üle õla ja kilkas mulle, et Nööbike, läheme, ma näitan sulle kevadet! Ma ei osanud midagi koledat arvata sellest kevadest. Kevad siis kevad. Perenaine pani mulle traksid selga ja siis aimasin ma juba halba. Tuleb välja, et kevad polegi midagi söödavat!
Ma kiunusin jõudumööda küll aga Perenaine vedas mu ikka õue. Õues on jäka! Oli jah soe ja see nõme lumi on ära sulanud, ok. Talv on vastikum, kui kevad, selge see aga no midagi toredat pole kevades ka.
Õues oli esiteks mingi imelik õhk, mis liigutas mu kasukat (tuul vist), siis kihutasid tee peal mingid asjad, autod nimeks ja tegid koledat häält. Siis kihutasid nurga tagant välja mingid jalgratturid ja jalakäijad. Õuduste etendus, ma ütlen!
Perenaine muidugi sussutas ja silitas mind ja lohutas ja muudkui luges, et Nööbike, jalakäija ei ole ohtlik! Ja et Nööbike, auto teeb ainult koledat häält, ära karda! Ja siis veel, et Tere! Nööbike, see on onu X (mul läks nimi meelest ära), tema on hea. Issver, ma ju tean, et kõik inimesed on toredad, KUI NAD ON MEIE KODUS. aga õues ma selles nii kindel pole. No ja siis kõik need linnud! Karmavõlg sai mu kätte- kõik need linnud, keda ma olen aknataga varitsenud ja söögipallide kallalt ära ehmatanud- vot kõik need linnud karjusid õues kõigest kõrist! Kajakad ja varesed, need veel pealekauba...
Ühesõnaga- ma liibusin kõhuga vastu maad ja ei jõudnud kuidagi ära oodata, et millal Perenaine mind koju tagasi viib. Lõpuks ikka lubas tuppa minna.
Ma olin peale õueskäiku kohe väga tubli tüdruk, Hoidsin igaks juhuks Perenaise sääre vastu ja ei teinud üldse pahandust. Kohe üldse mitte! Aga siis hakkas mul igav ja Perenaine muudkui seisis ja seisis seal pliidi juures ja siis ma natuke hammustasin teda varvastest. Ta ainult paar korda ütles, et ma järgi jätaksin aga no KÕIK teavad, et ega alla viie ütlemise peale ei saa üldse reageerima hakatagi. Arvavad veel, et mingi pehmoga on tegemist. Ma ka ei teinud välja ja siis võttis see julm inimene vett kruusi ja valas mulle vastu kõhtu! Ma nii imestasin, et isegi ei osanud vihastada. Istusin ja lakkusin oma kasukat ja imestasin.
Aga me oleme ikka sõbrad, mis siis, et natuke emotsionaalsed või nii. Perenaine ei saanudki infarkti, kui ma eile kella otsa ronimise selgeks sain. Aga kella otsast, mulle tundub, saab mingi valemiga näiteks kapi otsa... Täna võttis Perenaine muidugi kella seina pealt alla enne, kui tööle läks, aga eks ta kardab mu tervise pärast.
Täna lehvis Perenaine töölt koju, sall üle õla ja kilkas mulle, et Nööbike, läheme, ma näitan sulle kevadet! Ma ei osanud midagi koledat arvata sellest kevadest. Kevad siis kevad. Perenaine pani mulle traksid selga ja siis aimasin ma juba halba. Tuleb välja, et kevad polegi midagi söödavat!
Ma kiunusin jõudumööda küll aga Perenaine vedas mu ikka õue. Õues on jäka! Oli jah soe ja see nõme lumi on ära sulanud, ok. Talv on vastikum, kui kevad, selge see aga no midagi toredat pole kevades ka.
Õues oli esiteks mingi imelik õhk, mis liigutas mu kasukat (tuul vist), siis kihutasid tee peal mingid asjad, autod nimeks ja tegid koledat häält. Siis kihutasid nurga tagant välja mingid jalgratturid ja jalakäijad. Õuduste etendus, ma ütlen!
Perenaine muidugi sussutas ja silitas mind ja lohutas ja muudkui luges, et Nööbike, jalakäija ei ole ohtlik! Ja et Nööbike, auto teeb ainult koledat häält, ära karda! Ja siis veel, et Tere! Nööbike, see on onu X (mul läks nimi meelest ära), tema on hea. Issver, ma ju tean, et kõik inimesed on toredad, KUI NAD ON MEIE KODUS. aga õues ma selles nii kindel pole. No ja siis kõik need linnud! Karmavõlg sai mu kätte- kõik need linnud, keda ma olen aknataga varitsenud ja söögipallide kallalt ära ehmatanud- vot kõik need linnud karjusid õues kõigest kõrist! Kajakad ja varesed, need veel pealekauba...
Ühesõnaga- ma liibusin kõhuga vastu maad ja ei jõudnud kuidagi ära oodata, et millal Perenaine mind koju tagasi viib. Lõpuks ikka lubas tuppa minna.
Ma olin peale õueskäiku kohe väga tubli tüdruk, Hoidsin igaks juhuks Perenaise sääre vastu ja ei teinud üldse pahandust. Kohe üldse mitte! Aga siis hakkas mul igav ja Perenaine muudkui seisis ja seisis seal pliidi juures ja siis ma natuke hammustasin teda varvastest. Ta ainult paar korda ütles, et ma järgi jätaksin aga no KÕIK teavad, et ega alla viie ütlemise peale ei saa üldse reageerima hakatagi. Arvavad veel, et mingi pehmoga on tegemist. Ma ka ei teinud välja ja siis võttis see julm inimene vett kruusi ja valas mulle vastu kõhtu! Ma nii imestasin, et isegi ei osanud vihastada. Istusin ja lakkusin oma kasukat ja imestasin.
Aga me oleme ikka sõbrad, mis siis, et natuke emotsionaalsed või nii. Perenaine ei saanudki infarkti, kui ma eile kella otsa ronimise selgeks sain. Aga kella otsast, mulle tundub, saab mingi valemiga näiteks kapi otsa... Täna võttis Perenaine muidugi kella seina pealt alla enne, kui tööle läks, aga eks ta kardab mu tervise pärast.
Oi kui uhke see seinakellaga pilt on!!! Ohhh.... kui ma vaid noorem oleksin.... Vanasti ei olnud sellised kõrged hüpped üldse rasked. Aga õue osas olen Sinust erineval arvamusel. Õues on ÄGEEE. Üleelmisel nädalal läks mu matk vist pisut pikale.... reedel läksin ja no pühapäev hakkas juba lõunasse jõudma kui ma taas kodus olin. Pererahvas vist muretses natuke, sest kohe pakuti juua ja süüa ja silitati ja nunnutati. Aga mina tahtsin vaid rahulikulr puhata. Kena kevadet! Kim Saaremaalt
ReplyDelete