Seadused on nõrkadele

Vaatasime koos Perenaisega Keskerakonna kongressi ja sealt kuulsin ma Savisaarelt lauset, et tema ühendab ennast nüüd koos oma erakonnaga lahti kohtusüsteemist ja seadustest ja KAPOst ja vist veel millestki. Ja ma jäin mõtlema... Et kui Savisaar saab seda teha, siis saan mina ka. Ma arvan, et ma oleks sealt veel palju tarku mõtteid kuulnud aga Perenaine naeris nii kõva häälega, et kohati ei kuulnud ma üldse midagi ja siis pani ta hoopis telku kinni ja ütles, et seda ei ole võimalik väga pikalt kannatada ja läks tegi hoopis ühe paaritunnise päevaune selle peale. Inimene on ikka nõrk, ma oleks küll tahtnud ennast poliitiliselt harida.
Otsustasin, et ühendan ennast lahti alustuseks gravitatsiooniseadusest. Mõeldud-tehtud! Harjutasin seda seadusest möödahiilimist siis, kui Perenaist kodus polnud ja selgeks sain.
Nüüd saan ma üllatada Perenaist selliste imetegudega nagu tuulekella helisema panemine voodi kohal. Ta vahest ikka ehmatab endal kohvi kurku, kui ootamatult hakkab magamistoast vägagi vaimlist helinat kostma. Ma nägin küll, kuidas ta ükskord isegi köögiukse piida tagant jäi piiluma, et kuidas ma gravitatsiooni alistan aga ega ma loll pole, et talle seda näitan. See veel puuduks, kui me kahekesi mööda korterit ringi lendaks. Gravitatsioon kuulub mulle!
Mul on nüüd minu isiklik lõbustuspark, Perenaine oli nii kena ja ei visanud minema laelambi kasti. Viskas sinna sisse hoopis ühe veinipudeli korgi ja seda on kastis nii tore taga ajada.
Tädi Dagmar käis külas ja tõi mulle terve kotitäie kingitusi (kassipildiga kotis, muide!), uue hiire ja peent söögikraami ja minu isikliku lõngakera, et ma ei peaks neid Perenaise tagant varastamas käima. Ma olin nii rõõmus et andsin talle kohe musi, mitu tükki lausa.
Üldse mulle külalised meeldivad, eriti suured inimesed. Pikk Torumees oli ka väga tore inimene, võttis mu sülle ja ütles et ma olen Krae ja oli nii armas mu vastu. Aga neid Pisikesi Inimesi ma kardan, ausalt kohe. Neil on nii kõvad hääled ja kärsitud käed, et ma esimese ehmatusega kohe sisisesin nende peale. Perenaine võttis mu siis sülle ja seletas pikalt ja laialt, et lapsed on toredad ja puha aga ma istusin ikka igaks juhuks kõige kaugemas kapialuses nurgas kuni orkaan mööda läks. Arvake ise kuidas Perenaine mind nokkis ja noris hiljem. Ütles et ma olen Memmekas ja Nannipunn. Ma selle peale hüppasin talle hammastega kintsu kinni, norigu veel!
Pisut piinlik lugu juhtus eile, kui ma peadpidi leivakotti ronisin ja koos selle kotiga kapi pealt alla sadasin ja siis kotist välja ei saanud. Aga kes teeb, sellel juhtub ja küll mina juba teen...

Gravitatsiooniseadusest olen ma ennast nüüdseks lahti ühendanud, järgmisena võtan ette hammustamist keelava seaduse ja arestimajast ühendan ma ennast ka lahti, kindel see!