Jälle, ta tegi seda jälle!!!
Mina ei saa aru, mis valu on sellel Perenaisel kõik see aeg ümber hulkuda. Alles oli see konverentsil käimise lugu, kui ta kaks ööd kodust ära oli, nüüd jälle! Nüüd ütles ta ausalt, et neil on kolleegidega (õpetajatädid ja -onu) jõulupidu ja spaa ja tema õhtul hilja koju tulema ei hakka ja et tema jäääb hotelli. Vot siis pirukat! Ma küll proovisin mitu korda ennast kaasa pakkida kotti ja poetasin oma hiire ka talle kotti ja igati pidi olin valmis kaasa minemiseks aga tühjagi, ikka tõstis ta mind koos mu varandusega välja...
Ja mina pidin jälle üksinda kodus nälgima ja külmetama. Naabritädi käis muidugi mind sügamas ja nätsutamas (talle väga meeldib mind nätsutada ;)) ja mulle süüa andmas ja soojuspumpa käima panemas. Aga igav oli mul ikka... Et igasugune hulkumine ära lõpeks ma otsustasin, et ma valvan edaspidi reisikotti palju suurema hoolega, võimalik et ka pissin sinna sisse :)Kuigi ma ei tea, kas ma nii julge ikka olen... Pigem vist mitte, sest Perenaine on suhteliselt lühikese süütenööriga teinekord.
Perenaine tuli koju ja ma polnudki väga solvunud (viha polnud jõudnud korralikult peale tulla veel).
Ja see oli ka tore, et ta tuli mingi ümbrikuga, SUUURE ümbrikuga, kuhu oli peale kirjutatud minu nimi, nii oligi- Lp Nööp Prits, vot, ja aadress ja kõik ja puha ja värki.
Ümbrikust tuli välja tädi Kersti tehtud väga ilus jõulukaart ja sokikudumise kalender. Ma vaatasin kalendri kohe mitu korda läbi ja otsustasin, et nüüd õpin kudumise ära. Nõudsin Perenaise käest endale lõnga ja varastasin talt vardad, olid sellised uhked ja kirjud ja puust (kasepuust kuuldavasti) Knit-Pro Symphonie'd Alustuseks ma natuks närisin lõnga ja proovisin hambaid ka vardaotsa peal. Ja siis muidugi tuli Perenaine, see kõikide lõbude rikkuja ja võttis mult vardad käest ära. Ütles veel, et kui ma ise tööle lähen, siis ostku ma nii kalllid mänguasjad endale ise ja et tema luksvardaid ma lõhkuda ei tohi. Imelik inimene- no kuidas saan ma õppida kudumist, kui mul vardaid pole? Tädi Kersti- palun saada mulle vardad ka, Perenaine on selles küsimuses kole kitsi.
Röövel Ruudi saatis mulle ka jõulukaardi, ilus kaart oli, kuduv päkapikk peal ja puha. Ei tea, kas Perenaine sellel aastal mõne jõulukaardi ka juhtub saama? Hetkel on meil seis igatahes 2-0, minu kasuks :P
Muud uudised on kah sihukesed nii ja naa... Perenaine päästis mu ühel päeval (väga vara hommikul) jälle vetsupotti kukkumisest. No ta just tõusis pissimast ja mina otsustasin hüpata ja vett polnud ta veel jõudnud peale tõmmata (sest pidi mind lennult haarama) ja... No ühesõnaga- ma seekord pääsesin pissi sisse kukkumisest ja hommikusest põhjalikust vannitamiset, sest ma väga ei usu, et Perenaine oleks mu rahulikult jätnud koju pissisena patjade vahele pikutama. Kui te nüüd arvate, et meil on kogu aeg mingid eritamise-mängud, siis te eksite sügavalt, meil on palju muid mänge ka.
Ühel varahommikul ma pugesin Perenaisele kaissu ja parkisin oma saba talle padjale. Kujutage ette, Perenaine ärkab, kassi mitte kusagil aga saba magab padjal :D Mina ise olin hiirvaikselt teki all hoopis- nii naljakas oli :D
Ja üldse on mul sabaga mingi jama. Ma olen kohe mures- minu pisikesest, armsast, karvasest sabast on saanud mingi hiidpikk vonklev asi. Nagu sabahüpetroofia. Peaks minema vähendusopile, tädid ju tuunivad oma tisse küll suuremaks, küll vähemaks. Mina pean seda sabaga tegema- see segab mind ja häirib mu minapilti. Vahest kohe nii palju, et ma seda saba hammustan.
Aga muidu on hästi. Välja arvatud see, et Perenaine mu mänguasjade salapaiga avastas. Ma tassisisn tasapisi oma lemmikmänguasjad(lõngakera, Perenaise kolm paari sokke, kolme jalaga kummist konna, hiire, palli, veinipudeli korgi, kastanimuna, stressipalli ja veel mõne pisisasja) peeglikapi alla. Perenaine muudkui undas, et "Nööp, kus su hiir on? Nööp, kus sa konna panid? Nööp ja üldse, kus kõik mänguasjad on?" aga mina vaikisin nagu partisan ja lootsin salamisi, et kui mänguasjad on kadunud, siis Perenaine toob mulle poest uued (ega ta tegelikult näiteks hiiri osta ei oska- tõi mulle roosa ja oranži hiire- no kas hiir on sellist värvi???) aga tühjagi, nuuskis hoopis peidiku välja ja loopis kõik mu asjad eile magamistoast välja. Ma pean nüüd mingi uue koha leidma.
Oh, nii palju on tööd, ei teagi kuidas ma kõigega valmis jõuan. Õnneks pole meil kuuske, seega kuuse mahatõmbamise vaev jääb nägemata, hea seegi.
Mina soovin aga teile kõikidele head pühadeootust ja et teile kulleri-onu tooks palju kaarte ja kingitusi ja et üldse oleks tore. Ja et teil Päkapikud ka käiksid. Meil üks käis... Ma vist murdsin ta kogemata maha...Vähemalt nii räägib Perenaine...
Aga käpakraaps teile nüüd!
Ja mina pidin jälle üksinda kodus nälgima ja külmetama. Naabritädi käis muidugi mind sügamas ja nätsutamas (talle väga meeldib mind nätsutada ;)) ja mulle süüa andmas ja soojuspumpa käima panemas. Aga igav oli mul ikka... Et igasugune hulkumine ära lõpeks ma otsustasin, et ma valvan edaspidi reisikotti palju suurema hoolega, võimalik et ka pissin sinna sisse :)Kuigi ma ei tea, kas ma nii julge ikka olen... Pigem vist mitte, sest Perenaine on suhteliselt lühikese süütenööriga teinekord.
Perenaine tuli koju ja ma polnudki väga solvunud (viha polnud jõudnud korralikult peale tulla veel).
Ja see oli ka tore, et ta tuli mingi ümbrikuga, SUUURE ümbrikuga, kuhu oli peale kirjutatud minu nimi, nii oligi- Lp Nööp Prits, vot, ja aadress ja kõik ja puha ja värki.
Ümbrikust tuli välja tädi Kersti tehtud väga ilus jõulukaart ja sokikudumise kalender. Ma vaatasin kalendri kohe mitu korda läbi ja otsustasin, et nüüd õpin kudumise ära. Nõudsin Perenaise käest endale lõnga ja varastasin talt vardad, olid sellised uhked ja kirjud ja puust (kasepuust kuuldavasti) Knit-Pro Symphonie'd Alustuseks ma natuks närisin lõnga ja proovisin hambaid ka vardaotsa peal. Ja siis muidugi tuli Perenaine, see kõikide lõbude rikkuja ja võttis mult vardad käest ära. Ütles veel, et kui ma ise tööle lähen, siis ostku ma nii kalllid mänguasjad endale ise ja et tema luksvardaid ma lõhkuda ei tohi. Imelik inimene- no kuidas saan ma õppida kudumist, kui mul vardaid pole? Tädi Kersti- palun saada mulle vardad ka, Perenaine on selles küsimuses kole kitsi.
Röövel Ruudi saatis mulle ka jõulukaardi, ilus kaart oli, kuduv päkapikk peal ja puha. Ei tea, kas Perenaine sellel aastal mõne jõulukaardi ka juhtub saama? Hetkel on meil seis igatahes 2-0, minu kasuks :P
Muud uudised on kah sihukesed nii ja naa... Perenaine päästis mu ühel päeval (väga vara hommikul) jälle vetsupotti kukkumisest. No ta just tõusis pissimast ja mina otsustasin hüpata ja vett polnud ta veel jõudnud peale tõmmata (sest pidi mind lennult haarama) ja... No ühesõnaga- ma seekord pääsesin pissi sisse kukkumisest ja hommikusest põhjalikust vannitamiset, sest ma väga ei usu, et Perenaine oleks mu rahulikult jätnud koju pissisena patjade vahele pikutama. Kui te nüüd arvate, et meil on kogu aeg mingid eritamise-mängud, siis te eksite sügavalt, meil on palju muid mänge ka.
Ühel varahommikul ma pugesin Perenaisele kaissu ja parkisin oma saba talle padjale. Kujutage ette, Perenaine ärkab, kassi mitte kusagil aga saba magab padjal :D Mina ise olin hiirvaikselt teki all hoopis- nii naljakas oli :D
Ja üldse on mul sabaga mingi jama. Ma olen kohe mures- minu pisikesest, armsast, karvasest sabast on saanud mingi hiidpikk vonklev asi. Nagu sabahüpetroofia. Peaks minema vähendusopile, tädid ju tuunivad oma tisse küll suuremaks, küll vähemaks. Mina pean seda sabaga tegema- see segab mind ja häirib mu minapilti. Vahest kohe nii palju, et ma seda saba hammustan.
Aga muidu on hästi. Välja arvatud see, et Perenaine mu mänguasjade salapaiga avastas. Ma tassisisn tasapisi oma lemmikmänguasjad(lõngakera, Perenaise kolm paari sokke, kolme jalaga kummist konna, hiire, palli, veinipudeli korgi, kastanimuna, stressipalli ja veel mõne pisisasja) peeglikapi alla. Perenaine muudkui undas, et "Nööp, kus su hiir on? Nööp, kus sa konna panid? Nööp ja üldse, kus kõik mänguasjad on?" aga mina vaikisin nagu partisan ja lootsin salamisi, et kui mänguasjad on kadunud, siis Perenaine toob mulle poest uued (ega ta tegelikult näiteks hiiri osta ei oska- tõi mulle roosa ja oranži hiire- no kas hiir on sellist värvi???) aga tühjagi, nuuskis hoopis peidiku välja ja loopis kõik mu asjad eile magamistoast välja. Ma pean nüüd mingi uue koha leidma.
Oh, nii palju on tööd, ei teagi kuidas ma kõigega valmis jõuan. Õnneks pole meil kuuske, seega kuuse mahatõmbamise vaev jääb nägemata, hea seegi.
Mina soovin aga teile kõikidele head pühadeootust ja et teile kulleri-onu tooks palju kaarte ja kingitusi ja et üldse oleks tore. Ja et teil Päkapikud ka käiksid. Meil üks käis... Ma vist murdsin ta kogemata maha...Vähemalt nii räägib Perenaine...
Aga käpakraaps teile nüüd!
Comments
Post a Comment