Ülestunnistus

Ma olen juba päris suur tüdruk ja suured tüdrukud peavad vahest oma nõrkadest kohtadest ka rääkima. Isegi, kui seda teha väga vaikse häälega või üldse ilma hääleta. Probleemi tunnistamisest algab lahenduste leidmine ütleb mu tark Perenaine iga kord, kui mingi jama juhtunud on.
Mina pean üles tunnistama lausa mitu asja.
Esimene ja kohutavalt piinlik ülestunnistus on seotud mu varase emakaotusega. Kui ma olin päris-päris tita, siis emme kadus ära ja ma leidsin endale Perenaise. Aga emme järgi ma igatsesin alguses ikka väga palju ja tema tissist tunnen ma siiani puudust. Nii siis juhtuski, et ma hakkasin käppa imema. Mitte niimoodi natukene ja vahest aga ikka isuga kohe. Kirega! Häälekalt! Praegugi lutsutan käppa (seda teist, millega ma ei kirjuta!) ja nurrun nagu mootor. Perenaine on natuke mures isegi, et ma oma paremat käppa teisest lühemaks ei lutsutaks aga no nii mõnus on... Kõik mured kaovad ja uni tuleb hea ja emme tuleb ka meelde... Vasak käpp mulle ei maitse, üldse mitte kohe. Äärmisel juhul võin ma lutsutada ka Perenaise fliisi või fliistekki, mis meie voodis on. Aga jätame selle lutsutamise-nätsutamise teema nüüd... On nagu on ja mind tuleb armastada selllisena nagu ma olen. Mina pooldan tingimusteta armastust. Sest mis armastus see ikka on, kui sa teisele hakkad ette kirjutama, et tegelikult peaks ta olema poole kergem ja poole pikem/lühem/rikkam/targem/ilusam jne jnt Armasta, kui armastad ja kui ei siis ... No siis leia selline, kes sulle meeldib, ära hakka teda kohe ringi tegema.
Ma pean tunnistama, et ma olen otsusele jõudnud. Ma nimelt tõesti arrrrrmassssstan minu Perenaist!
Ühel hommikul tuli mul selline tunne, et vot nüüd on see arrrrrmasssstus siis kohal, tähendagu see siis mida tahes. Nüüd on ta kohal! Ja mis siis, et Perenaine vahest pahandab minuga, mis siis, ikka armastan!
Niimoodi kohe, et viisin talle ühel õhtul enne magamaminekut voodisse oma lemmikmänguasjad, Karu ja Hiire, minu kõige kallimad asjad. Üldse polnud kahju!

Ja Piparkoogi näppasin ka laualt kausist (me päeval koos küpsetasime neid) ja viisin selle Perenaisele teki alla, noh et kui kõht magamise ajal tühjaks läheb, siis saab kohe krõbistama hakata.
Mul ei ole armastatud hingekese jaoks millestki kahju! Ma ei saanud ainult aru, miks Perenaine mind selle kõige peale kinni krabas ja üsna niiskete silmadega vaatas ja sosistas midagi umbes sellist, et
 " Sa mu kallis kassiräbal"...
Saa neist inimestest siis aru...Solvasin teda millegagi või? Ma kardinaid ei puutunud ju...
Vot nii hea kiisu olen ma :)