Reetur!!!!
Oi ma olen solvunud! Mina arvasin, et minu Perenaine on minu oma- iga päev ja alati . Jah, ma saan aru, et ta käib päeval kuskil raha teenimas, noh et ta saaks mulle mingeid mõnnasid mänguasju ja konserve ja suletutte osta. No ja puid ka muidugi, et ahju kütta. Arusaadav, ma olen ju igate mõistlik kass.
Aga see, millega Pereanaine hakkama sai, see ei kõlba enam mitte kuskile! Ta oli nimelt kaks (KAKS!!!!) ööd kodust ära!!! Rääkis mulle küll mingist konverentsist aga no ma ei usu teda. Nagunii käis mingeid teisi kasse silitamas. Nagu ma ei teaks, kuidas Kitty-Sissy-Ada ja Notsu paisid said ja kuidas neid nunnutati. Samal ajal kui mina olin üksinda kodus, külmas ja näljas... Naabritädi käis mind söötmas ja jootmas ja kammimas ja minuga mängimas küll, aga ma olin ikka kurb ja kuri.
Eriti kuri. Kättemaksuks magasin ma kõik oma uned Perenaise voodis patjade vahel- paras talle nüüd!
Igatahes olin ma otsustanud, et kui see ilmahulkur ükskord koju peaks tulema, siis ma ei tunne teda ka enam. Ja paitada ei luba (mingu paitagu neid notsusid ja sissisid edasi) ja mitte mingit nurrumist, see on ka ilmselge. Ja hammustan ka niipalju kui tahan ja küünistan- vot nii solvunud olen ma!
Ja siis tuligi Perenaine koju. Tegi ilusat häält ja tahtis mind sülle võtta ja pai teha. Aga ma ei lasknud, Jooksin hoopistükkis uksest välja, las arvab, et ma lähen ta juurest nüüd ära. Tegelikult ma muidugi ei läinud kuskile, hoopis pugesin koju tagasi. Hea meel oli ju tegelikult küll aga ma ei näidanud seda välja.
Ja mis te arvate! Selle asemel, et minu käest roomates andeks paluda ütles Perenaine et ise tead ja kui tahad mossitada siis lipp käppa ja andku ma minna. Ja pani mulle täitsa külma rahuga mingi konservi ette ja kui ma käpaga maad kraapides talle teadustasin, mida ma tema konservist arvan siis kehitas ta õlgu ja ütles et ok, ära söö siis, kui kõht täis on. Ja ei pannudki mingit uut näksi kaussi... No ütle inimest! Ei mingit süütunnet.
Seda solvumist jätkus mul ikka pikalt kohe, no nii pool tundi või nii. Läksin küll sülle lõpuks aga kangelaslikult püüdsin mitte nurruda. Ei nurrunud ka aga siis tuli see esimene reeturlik nurr ja nii ta läks. Ja läks siis nagu kelguga mäest alla- nurrusin nagu masin ja musitasin ja musitasin ja musitasin oma Perenaist. On ikka hea küll, et ta nende notsude ja sisside juurde ei jäänud vaid ikka koju tuli... Ta tõi mulle ju uue suletuti ja kaelarihma ja koledat häält tegeva kummist hiire ka. Võibolla ikka käiski konverentsil, mine sa tea?
PS Ega teie ei tea, mida see konverents tähendab? See peaks olema midagi konservidega seotut, eksju?
Aga see, millega Pereanaine hakkama sai, see ei kõlba enam mitte kuskile! Ta oli nimelt kaks (KAKS!!!!) ööd kodust ära!!! Rääkis mulle küll mingist konverentsist aga no ma ei usu teda. Nagunii käis mingeid teisi kasse silitamas. Nagu ma ei teaks, kuidas Kitty-Sissy-Ada ja Notsu paisid said ja kuidas neid nunnutati. Samal ajal kui mina olin üksinda kodus, külmas ja näljas... Naabritädi käis mind söötmas ja jootmas ja kammimas ja minuga mängimas küll, aga ma olin ikka kurb ja kuri.
Eriti kuri. Kättemaksuks magasin ma kõik oma uned Perenaise voodis patjade vahel- paras talle nüüd!
Igatahes olin ma otsustanud, et kui see ilmahulkur ükskord koju peaks tulema, siis ma ei tunne teda ka enam. Ja paitada ei luba (mingu paitagu neid notsusid ja sissisid edasi) ja mitte mingit nurrumist, see on ka ilmselge. Ja hammustan ka niipalju kui tahan ja küünistan- vot nii solvunud olen ma!
Ja siis tuligi Perenaine koju. Tegi ilusat häält ja tahtis mind sülle võtta ja pai teha. Aga ma ei lasknud, Jooksin hoopistükkis uksest välja, las arvab, et ma lähen ta juurest nüüd ära. Tegelikult ma muidugi ei läinud kuskile, hoopis pugesin koju tagasi. Hea meel oli ju tegelikult küll aga ma ei näidanud seda välja.
Ja mis te arvate! Selle asemel, et minu käest roomates andeks paluda ütles Perenaine et ise tead ja kui tahad mossitada siis lipp käppa ja andku ma minna. Ja pani mulle täitsa külma rahuga mingi konservi ette ja kui ma käpaga maad kraapides talle teadustasin, mida ma tema konservist arvan siis kehitas ta õlgu ja ütles et ok, ära söö siis, kui kõht täis on. Ja ei pannudki mingit uut näksi kaussi... No ütle inimest! Ei mingit süütunnet.
Seda solvumist jätkus mul ikka pikalt kohe, no nii pool tundi või nii. Läksin küll sülle lõpuks aga kangelaslikult püüdsin mitte nurruda. Ei nurrunud ka aga siis tuli see esimene reeturlik nurr ja nii ta läks. Ja läks siis nagu kelguga mäest alla- nurrusin nagu masin ja musitasin ja musitasin ja musitasin oma Perenaist. On ikka hea küll, et ta nende notsude ja sisside juurde ei jäänud vaid ikka koju tuli... Ta tõi mulle ju uue suletuti ja kaelarihma ja koledat häält tegeva kummist hiire ka. Võibolla ikka käiski konverentsil, mine sa tea?
PS Ega teie ei tea, mida see konverents tähendab? See peaks olema midagi konservidega seotut, eksju?
Comments
Post a Comment